Viimne teekond
Viimne teekond
Elus olemisel on tohutu potentsiaal. Sa saad mõelda, öelda, tegutseda, maailma uurida, võtta ette kõiksuguseid asju või lihtsalt olla, nautida. Sa ei saa seda kõike teha, kui Sind enam ei ole. Kui Sa oled surnud.
Ükskõik, kas on päikseline päev, sajab vihma või lund, saabub ikka uus päev, kas Sinuga või Sinuta. Sa pole kunagi sellele mõelnud, milline on see päev ilma Sinuta. Jah, see võib-olla tuleb, kusagil kauges tulevikus, nii kauges, et sellele pole vaja oma mõtteid raisata.
Sina oled endiselt siin, kuid keegi Sulle väga lähedane on lahkunud teispoolsusesse ning Sa ei tea, midagi ei tea! Ometi mõtled temale ning oled ehk korduvalt tundnudki, et tema Maailm on kusagil Sinu oma lähedal. Nii lähedal, et tunned ta hingust kuklal. Surmaelamus sunnib meid muutuma ja kõigutab meie tõekspidamisi ja mõttemaailma. See toob kaasa erinevaid tundekihte, paneb meid pettuma iseendas ning teinekord kõiges, mida olime iseenesestmõistetavaks pidanud.
Praegusel keerulisel ajal, kui meisse sisendatakse surmahirmu, oleme ehk rohkem mõelnud sellele, mis on siis, kui Sind enam ei ole? Kindlasti läheb elu edasi just nii nagu minema peab, kuid millisena on see maailm ilma Sinuta? Mis on see, mida tahaksid, et Sinust mäletatakse või mis on see, mille endast maha jätad? Esmapilgul keerulisena näiv olukord on tegelikult väga üheselt mõistetav:
- Sa ei saa enam midagi muuta, on nagu on
- Ka ilma Sinuta tõuseb ja loojub päike
- Ka ilma Sinuta toimib Loodus
- Ka ilma Sinuta jätkub eluvool
Kui nii arutleda, siis pole ju midagi katki, ometi on katki hinged, kellele me oleme jaganud armastust ja hoolimist, neid hoidnud ja hellitanud, ükskõik, kas nad on inimhinged või loomariigi hinged, taimede hinged.
Kuid siiski, elu siin planeedil jätkub ning meie asemele astuvad meie järglased.
Kord, palju aastaid tagasi, andsin endale tõotuse, et seda, mis minust maha jääb, ei saa osta ega müüa, vaid edasi arendada.
Praeguse ajastu taustal tundub see ainuõige otsus.
Holistilise regressiooni terapeut
Sirje Sikmann
