Tänutunne

                                  TÄNUTUNNE

Käes on Eestimaa sügis. Veel ei ole lehed värvilised. Veel ei ole olnud märkimisväärset öökülma, kuid on sügis, varsti kuldne sügis. Siin-seal on looduses märgata kollaseid laike, rändlinnud on enamjaolt lahkunud, hinge poeb selline magus-valus tunne. Kuidagi ei tahaks hüvasti jätta tegusa suvega. Siiski kõnnib loodus oma rada ja meil ei jää muud üle kui leppida.

Praegune aeg soosib rahulikku endasse vaatamist, mõtisklemist selle üle, mille eest ma olen tänulik. Tegelikult see, mille eest olla tänulik on piisavalt palju. Jätame kõrvale kõik selle välise müra ja vaatame enda sisse.

Mida esimesena märkad? Loomulikult oma keha ja seda, kuidas Sa tunned end oma kehas. Sinu keha on olnud Sinuga kõik need aastad, on üle elanud kõik need korrad, kui Sa pole tema vastu lugupidav olnud. Ta on olnud vaikiv kaaslane Sinu seiklustes, on välja kannatanud Sinu rahulolematud mõtted tema suunas, vaikides ja visalt püüdnud igast olukorrast omal jõul võitjana välja tulla, mis alati pole õnnestunud.

Kui nüüd mõelda tänulikkusele, siis kas pole nii, et tegelikult me saame olla ülimalt tänulikud oma kehale, et ta on vastu pidanud, sest kes me oleme ilma kehata?

Räägi oma kehaga, ole ta vastu hell, pane tähele tema märguandeid, tee koostööd, armasta teda. Seda kõike ei ole palju, mida ta vajab, kuid vastutasuks teenib ta Sind laitmatult pikki aastakümneid.

Hingeaed.ee