Andestamise lõputu teekond
Andestamise lõputu teekond
Igaüks meist puutub elu jooksul kokku vajadusega andeks anda või andeks paluda. Lapsepõlvest meenuvad olukorrad, kus Sind sunnitakse andeks paluma, olgugi, et Sinus pulbitseb endiselt pahameel tekkinud olukorra üle ja Sa oled endiselt üpris veendunud, et just Sinul on tegelikult õigus. Ometi ütled Sa vanemate juuresolekul need vabandavad sõnad selleks, et ebameeldivast olukorrast kiiremini eemale saada. Peagi unustad pingeid tekitanud olukorra ja mäng läheb edasi. Aga siiski, midagi sellest olukorrast salvestus Sinu alateadvusesse, võimalik, et edaspidi Sa väldid olukordi, mis võiksid esile kutsuda järjekordse vabandamise, ometi, mingil seletamatul põhjusel tuleb Sinu teele ikka ja jälle selliseid olukordi, kus Sa pead vabandama. Kummaline, mida rohkem Sa püüad olukordi vältida, seda enam neid ette tuleb nagu vajutaks keegi nähtamatut lülitit ja jälle oled olukorras, kus Sulle olla ei meeldi. Miks küll?
Kuidas Sulle tundub, miks on see nii? Kui hakkad analüüsima juhtunut, märkad, et tegelikult Sa ju ei palunud andeks, päriselt. Sa olid hoopis pahane, et Sinu seisukohta ei märgatud ning seetõttu lihtsalt ütlesid vajalikud sõnad, vastutahtmist. Samuti ei julgenud/ tahtnud Sa selgitada, mida Sa tegelikult tunned ja asjast arvad. Võimalik, et Sulle lihtsalt ei antudki võimalust selgitamiseks. Kuidas saab laps/ teismeline oma seisukohta vabalt väljendada? Millised on tema võimalused? Kuidas vanemad peaksid keerulistes olukordades käituma? Mis toimub lapse hinges tunnete tasandil, kui tegemist on kärgperega, kus on sinu/minu ja meie lapsed? Veelgi keerulisemaks muutub olukord, kui lapsevanemate erimeelsuste hammasrataste vahele jäävad lapsed ise, kui lahku läinud lapsevanemad püüavad saavutada laste poolehoidu teist poolt mustates. Mis juhtub nende laste/teismelistega? Kindlasti nad õpivad valetama, manipuleerima, kavaldama. Nende jaoks on tähtsad mõlemad vanemad. Mida see edaspidises elus tähendab? Kuidas sellised lapsed täiskasvanuna toime tulevad? Milliseks kujuneb nende elu? Mis on lapsevanematena õigem, kas elada elu lõpuni koos, vaatamata igasuguse läheduse puudumisele, lihtsalt laste pärast või on siiski õigem lubada ka endal õnnelik olla? Kuidas meie, täiskasvanud, saame oma lapsi juhatada õigele teele ning milline on ÕIGE TEE, kui igaühel on oma õigus? Paratamatult tajuvad kärgperes kasvavad lapsed, et võõras vanem teeb vahet oma lapse ja juurdetulnud laste vahel. Nooremas eas ei ole see nii märgatav, kuid vanemaks saades muutub see vahel lausa talumatuks. Teismeline laps on kohati nagu täiskasvanu, vähemalt iseenda arvates ning ebaõiglus tekitab raevu ning mittemõistmist, sundolukorrad võivad teismelises tekitada erinevaid negatiivseid emotsioone, mille tagajärjed on ettearvamatud. Kas seda me oma lastele tahamegi? Kindlasti mitte! Ometi on paljud lahutatud lapsevanemad läinud kohtuteed, nõudes küll hooldusõigust, küll külastusgraafikut jne. Tahaks siinjuures küsida, HALLOO!, kas laste peale ka mõtlete? Milline on lapse soov või on küsimus ainult rahas ( riiklik lapsetoetus ja alimendid)? Kas lapse arvamust ka keegi küsib või võitlevad mõlemad vanemad selle nimel, et just tema oleks see „parem vanem“. Mille järgi seda hinnata ja kas üldse peab hindama? Te ju mingil hetkel tunnete ajel need lapsed sigitasite, kas nüüd on vaja näpuga näidata, et näe, tema tegi valesti, ta on paha, ta ei sobi lapsevanemaks. Iga ema on ema ja iga isa on isa vaatamata sellele, milline on tema elukorraldus ja hoiak. Igal inimesel on oma lapsepõlv, uskumused, arusaamised, haiget saamised, eksimused. Kuidas me saame anda teisele hinnanguid teadmata ajalugu? Meie teekond vormib meist just need, kes me oleme ning siit saavad alguse meie käitumismustrid.
Kuidas ikkagi jõuda andestamiseni, sellise andestamiseni, mis tuleb Sinu seest ja Sa päriselt palud andestust ning päriselt annad andeks. Ütlen kohe, et see teekond ei ole kerge ega ka lühike. Selleni jõudmine nõuab ausust ja austust nii enda kui teiste suhtes, võimet analüüsida olukorda realistlikult ja emotsioonivabalt. Jah, elus on olukordi, kui teisiti ei saa ning ees on lahkuminek. See ei ole kerge mitte kellelegi pere liikmetest. Tavaliselt arvatakse, et sellel, kes lahkub on kergem. Kindlasti mitte! Uue kaaslasega elu alustamine on samuti nagu lein, millega pead leppima ning uus elukorraldus vajab harjumist, seda enam, kui uuel paaril on mõlemal lapsed. Kuidas seda kõike kokku sobitada ja ühiselt kõlama panna? Ka mahajäetu leinab oma endist elu, igatseb kindlustunnet, hellust, tuge. Vähe on neid paare, kes suudavad lahku minnes inimlikeks jääda, enamjaolt püütakse teist mustates iseendale tõestada, et minul on õigus, mina olen parem. Milles parem? Kui elu enam ei klappinud, on lahkuminek õige samm. Mis on parem lastele, kas see, kui nad näevad isa /ema kooselu, kus puudub armastuse ruum või isa/ ema kooselu uue kaaslasega, kus see ruum on olemas? Mingi jälg lapse hinge jääb mõlema variandi puhul. Siiski, armastuse ruumis olles/ elades on vibratsioon teine ja õhkkond meeldivam. Lahkuminekul on mõistlik lastele/ teismelistele selgitada, miks vanemad lahku lähevad, miks elukorraldus muutub ja lubada ka teisel vanemal laste elus osaleda. Pole vaja mõelda/ arvutada, et kui palju raha keegi alimentidena teisele peab maksma. Need on tegelikult vahendid, millega iga vanem püüab tagada oma lastele inimväärse elu. Igal juhul see vanem, kelle juurde lapsed elama jäävad kannab suuremad kulud, kuis see, kes lahkub. Jäägem INIMESTEKS!
Kuidas ikkagi leida enda seest ülesse andestus? Kuidas leida rahu enda sees, kui tegelikkuses möllab solvumine, äng, viha ja palju muid negatiivseid mõtteid, mis nullivad Sinu enesehinnangu, suruvad Sind ohvrirolli ja suunavad Sind liikuma lahendusele vastupidises suunas. Tegelikult on kogu see negatiivne komplekt: hukkamõistmine, kriitika, hinnangute andmine, teiste mahategemine/tagarääkimine, Sinu enda lahendamata probleemid. Vaata nendele otsa, tee endale selgeks nende tagamaad, ületa oma egoteadvus! Kui oled lahendanud probleemid enda sees, ei tunne Sa enam ennast puudutatuna välisest rünnakust. Sinu sees on rahu. Kui jätkad teiste arvustamist, tagarääkimist, hinnangute andmist lood iseendale kannatuste raja, kus sarnased olukorrad Sinu elus korduvad ikka ja jälle, muutudes üha keerulisemaks. Ütle endale „STOPP“ ja astu sellelt rajalt kõrvale. Vaata oma elule kõrvaltvaataja pilguga ning hinda olukorda. Sa näed väljapääsu, see on olemas!
Kuidas andestada inimesele, kes on Sulle palju halba teinud, lausa materiaalselt hävitanud? Jaa, see pole kerge. Ajapikku hakkad mõtlema, et kuidas see juhtus, et ta nii käitus, milline olin mina ja milliseid otsuseid tegin?. Kui me unistame oma tulevasest elust, siis sellist asja me ju ette ei näinud, ei tellinud! Alati ei ole tulemus üks – ühele ning teinekord võivad lapsed tasuda ka esivanemate võlgasid/ mustreid. Ka sellest olukorrast on võimalik välja astuda, luues endale UUE TEE, uue suuna, positiivse tee, pisikeste detailideni läbimõeldud tuleviku tee, mida mööda liikuma hakates tajud, et küllus igas mõttes ümbritseb Sind ja Sa oled hoitud, kaitstud, armastatud.
Astu välja sellest hädaorust, leia endas jõudu andestada iseendale, luba endal iseennast armastada just sellisena, nagu Sa oled, andesta nendele, kellega Sul on olnud erimeelsusi ja Sa tunned, kuidas Sinu elu saab uue värvi, uue suuna. Muutes ennast, muutub maailm Sinu ümber.
https://holistika.ee/author/sirjesikmann/
Holistilise regressiooni terapeut
Sirje
