Armastuse Vägi
Armastuse vägi
Me kõik teame, mis on armastus, kuid milline on armastuse vägi?
Üha rohkem räägitakse iseenda armastamisest, et kui armastad ennast, siis oled tasakaalus ja õnnelik. Tõepoolest on enda armastamine üks võtmeküsimus, kuid kas sellest piisab? Naissoost inimestele on looduse poolt kaasa antud võime kellegi eest hoolitseda, kedagi armastada. Meessugu seevastu on maskuliinsem ning soovib ennast teostada läbi tegude. Siiski ei saa alahinnata meeste soovi armastada ja olla armastatud. Kahtlemata on meil kõigil lapsepõlvest kaasa antud pagas, mida nüüd eluteel kaasas kanname. Ma olen seda meelt, et meie vanemad kasvatasid meid just nii, nagu tollel hetkel oskasid ja millised olid nende võimalused. Vanemat põlvkonda on kasvatatud teadmatuses, mida aeg edasi, seda avalikumaks kõik on muutunud. Aga siiski ARMASTUS, mis on armastus? Kas armastus on TUNNE või on see SEISUND. Jutustan loo, mille järgi usun, et armastus on seisund:
Aastaid tagasi osalesin bioenergeetika suvelaagris Otepääl. Läksin sinna uudishimust ning lihtsalt selle pärast, et oli vaba aeg, puhkus. Kujutlesin, et seal istume laudade taga ning kirjutame ülesse bioenergeetilisi tarkusi. ….. Kõik läks hoopis teisiti. See laager oli minu jaoks pöördeline igas mõttes.
Igapäevased praktilised ülesanded nõudsid eneseületamist, vähemalt minule. Siiski oli huvitav, kuidas ma järk – järgult jätsin maha oma EGO ning süvenesin müstilisse maailma. Iga uus päev oli katsumus ning samas ka võit iseenda üle. Laagri alguspäeval näidati meile suuri klaastorusid, või purke, mille sisse oli paigutatud spiraalseks lõigatud paberribad. Eesmärk oli neid oma energeetikaga liigutada purki puudutamata. Esimesel päeval see ei õnnestunud kellelgi. See tundus mõttetu, võimatu üritusena.
Pöördeliseks päevaks osutus meie jalgsimatk Otepääl asuva väetamme juurde. Ilm meid esialgu ei soosinud, vihma sadas, kõndisime kilomeetreid üksteise järel hanereas. Tamme juurde jõudes märkasin, et enamus meist suhtles energeetiliselt Tammega ja ümbritsevaga. Liikusin nõutult ringi ja olin veidi pettunudki, kuna ei tundnud midagi. Kuna minu ponnistused midagi tunda vilja ei kandnud, keerasin Tammele selja ning astusin mõne sammu eemale. Ühesõnaga, lasin vabaks. Seistes seal umbes 1 – 2 meetri kaugusel Tammest tundsin järsku, kuidas läbi maapinna läbistas mind 5 – 6 elektrilöögi taolist värinat. Ausalt ma ehmusin ning astusin veidi kõrvale.
Istusin ärevalt läheduses olevale pingile. Mõttes püüdsin selgusele jõuda, oli see nüüd ilmsi, mis minuga toimus või oli see meelepett. Selliste segaste mõtetega kaasnes järgmine nägemus. Minu ees olev metsaalune kattus hallika looriga nagu filmis ning järgnevalt hakkas loor ühest nurgast kerkima ning näidati mulle ürgmetsa, kus puud ja põõsad saavad sinuga suhelda, päriselt. Annan endale aru, et see nägemus oli lummav. Koheselt meenusid mulle maakodus minu poolt maha saetud oksad – võsa – puud. Oeh, mind valdas süütunne, palusin andestust. Olin ju alati teadnud, et loodus on elus, kuid pärast sellist vahetut suhtlust loodusega oli muutus minu arusaamades vältimatu. Tundsin, et tahan nutta.
Peagi alustasime tagasiteed ööbimispaika. Õnneks peatusime ühes kohvikus, kus üle hulga aja lubati kõigile tass kohvi ning õnneks olid seal salvrätikud, mida ma endale koheselt varusin. Ma ei suutnudki kohvi maitset nautida, pigem lubasin pisaratel voolata, vabalt, lohutamatult, justkui andestust paludes kogu senise elu valede sammude eest looduse vastu, iseenda vastu.
Midagi minus oli pöördumatult muutunud, paremuse suunas, mõistmise suunas,
Päevad möödusid, ning kätte jõudis laagri viimane päev. Olime teinud kõva tööd oma füüsilise kehaga ning veel rohkem oma vaimukehaga. Mina tundsin ennast olevat armastust täis, tingimusteta, kõige ja kõigi vastu. Tervendasime oma armastusega hellalt ümbritsevat loodust. See oli ARMASTUSE SEISUND, mida ei saa kuidagi segamini ajada ema-lapse, mehe – naise või kelle iganes vahelise armastusega. Mina tundsin, et olen armastust nii täis, et tahan sellest kogemusest kohe kellelegi rääkida. Spiraalidega purkides oli võimalik kontakti saada, nad tiirlesid imeliselt. Hakkasin koju sõitma, tundsin, et ei pea üldse muretsema, et võin eksida (nimelt olen kehv orienteeruja) , minu armastus juhib mind just õiges suunas. Ma nagu hõljusin selles olekus ning ma ei liialda, ma kuulsin kõrvus helisid, imelist muusikat. Mõtlesin, et õnnelikud on inimesed, kes suudavad seda olekut säilitada ning elada selles seisundis. ( Millegipärast usun, et Arvo Pärt on üks sellistest kaasmaalastest). Mingil hetkel hakkas üks suur rekka mind ahistama. Sõitsin normaalkiirusel, tema mul kohe sabas ja mööda ka ei läinud. Pean tunnistama, mul ei tekkinud mitte mingisugust negatiivset mõtet. Vaatasin tahavaate peeglisse ning lihtsat ütlesin häälega: „ Kuule, sa segad mind täiega“. See, mis edasi juhtus on mulle mällu sööbinud. Millegipärast see suur auto vähendas koheselt kiirust ja jäi minust maha, kaugele maha ning ei tulnud enam tagasi. Olin üllatunud ja rõõmus. Sain aru, et armastusel on selline jõud! Tunnistan, et see pole minu elus ainuke kord, kui armastuse seisund minu elus rolli on mänginud. Edaspidi, kui saan loa sellest rääkida, jutustan teilegi..
Kallis lugeja, armastuse jõud on tohutu, sellega võib korda saata imesid! Millised on sinu kogemused?
Kujutlegem, kui kõik naised, emad ühendaks oma jõud läbi armastuse? Vau! See läks nüüd küll feminismiks. Meelsasti sooviksin ARMASTUSE RINGI kutsuda kõiki, nii mehi kui naisi, emasid, isasid, vanaemasid, vanaisasid, kõiki, kes usuvad armastuse jõusse. Soovime ju, et maailm oleks turvaline paik meie lastele, lastelastele, meile endile.
Imelist armastuse seisundit!
