EMAARMASTUS

Emaarmastus

Kuidas see sõna Sind puudutab, milliseid emotsioone see sisaldab, kuidas mõjutab meie elu?  Erinevad põlvkonnad tajuvad seda erinevalt. Pealesõja aegsed lapsed olid paratamatult sunnitud olema rohkem iseseisvad. Oli aeg, kui naised töötasid mehega võrdselt vähemalt 8 tundi päevas ja enamgi. Samas, ega praegu seis parem pole.  Lapsehoolduspuhkust sai vaid paar kuud peale lapse sündi ning tuli kohe tööle naasta. Loomulikult oli sellel kaugel ajal vanavanemad juba 55 aastaselt pensionärid ning valmis oma lapselaste eest hoolt kandma. Sellel ajal ei makstud ka riiklikku lastetoetust. Värske ema sai vaid haigusraha ( justkui oleks rasedus haigus). Mingi toetus hiljem, kusagil 80-datel ilmus. Juhul, kui sul oli rohkem kui kolm last, said ühistranspordis tasuta sõita. Nüüd sõidavad kõik, ka need, kes pole ühisesse katlasse midagi panustanud.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid tunnetest. Mida tundsid praeguse täiskasvanud põlvkonna ( umbes 60 – 70 aastaste vanemad? Nad olid raamidesse surutud. Valitses nõukogude kord. Emad / isad käisid pikad päevad  tööl, laps tuli koolist, pani ahju kütte, kui oskas ja kui ei osanud, palus naabrilt abi. Võileiba oskas igaüks endale teha. Ühise laua taga istuti nädalavahetustel, kuid ühiseid vestlusi välditi. Oli selline mentaliteet: ” Mida Sina laps ka tead! Tegele oma asjadega.“

Kus olid tunded? Selle aja inimesed ( kliendid) ei mäleta tihtipeale sedagi, kas ema neid süles hoidis või muul moel hellust/ õrnust näitas. Ei. Töö ja töö tegemine olid kõige tähtsamad asjad päevast. Minutitki ei olnud sobilik niisama vedeleda. Kas see oligi ema armastus oma lapse vastu? Jaa, see oli armastus, sest ema, olles ise läbi tulnud tulest ja veest, raskustest, näljast , õpetas oma lapsele olema töökas ning kõik ikka selleks, et tema võsuke elus hästi toime tuleks. Õrnust ei olnud, sest selleks polnud aega. Kõik käis käskude/ keeldudega , lootuses haljale oksale pääseda. See oli armastus läbi töö tegemise, läbi sunduse ja kontrolli. See kõik sai alguse juba sünnitusmajast. Laps sündis, sulle öeldi, kas poiss või tüdruk ja viidi minema. Ei mingit lähedust ega nunnutamist. Range sotsialistlik kord kasvatas iseseisvaid tööinimesi juba sündimisest saadik. Mida vastsündinu võis tunda? Rännakutel ilmneb, et tunded kõikusid imestusest/ hämmingust vihani: „ Kuhu ma sattusin, miks ma siin olen, mul on külm jne. Kus on selle imelise inimese südamelöögid, mis mind 9 kuud on saatnud,  mis on juhtunud, miks nii ere valgus, miks nii ebameeldivad käed jne“

Tolleaegsed lapsed kasvasid suureks, sirgus uus põlvkond. Ka nemad kordasid oma vanemate mustrit, arvates, et mida rohkem tööd teed, seda õnnelikum oled. Siiski hakkas Lääne televisioon vähehaaval mõjutama igapäevaelu. Tasapisi imbus vabam käitumine meie peredesse. Kallistamine ei olnud endiselt moes rääkimata tunnete avaldamisest sõnadega. Mitu põlvkonda inimesi on ülesse kasvanud teadmata/ tunnetamata oma tundeid. Üheselt on selge, et tolle aja emad/ isad armastasid oma lapsi ja kindlasti soovisid neile parimat elu, kuid lihtsalt sellest ei räägitud. Tähtsam oli töö ja poliitiline olukord, millest rääkida. Oli ju ka sellist aega, kui nuhke oli terve linn täis ning ei julgenud punktist A punkti B liikudes kusagil peatust teha, sest Sind jälgiti. Kui julgesid oma arvamust väljendada, siis võis kes iganes NLKP liige Sinu peale kaebekirja kirjutada ning see võeti koheselt menetlusse. Isegi kui  abielupaaril seisis ees lahutus, kutsuti parteisekretäri juurde aru andma. Olid siis liige või mitte. Aeg oli selline.

Õnneks on  aeg edasi läinud. Rõõmsaks teeb see, et juba lapse kandmine on noorele emale turvaline ning emotsionaalne. Lootega võetakse ühendust läbi mõtete või sõnade ning see omakorda tekitab tulevases ilmakodanikus kindlustunnet ja teadmist, et ta on oodatud ja armastatud. Milline õnn on sündida omas kodus! See on hoopis midagi muud, kui haiglas, ehkki ka haigla on teatud olukorras vajalik. Kodusünnituseks valmistutakse kogu raseduse aja ning see, kuidas ema ja laps ennast pärast tunnevad, milline rahu ja rõõm ja õnnetunne peegeldub ema näos, see on kõige ehedam emotsioon, mida ma näinud olen ( seda küll pildi pealt) See on tõeline KOHALOLEK, siin ja praegu. See on rahulolu iseenda ja maailmaga. See on ARMASTUSE SEISUND. Väga tahan teada, milliseks kasvab see laps, kes sedasi ilmale on tulnud ja soovin teada, kas tema ka kunagi elus teraapiat vajab või on temale sünniga kaasa antud selline emotsioonilaeng, millest jätkub elu lõpuni.

Iga laps sünnib siia ilma teatud ülesandeid täitma ja teatud õppetunde läbima. Tihti juhtub, et meile ei tehta kergeks oma õppetundide äratundmine. Siiski võin öelda, et see, mis Sulle kõige vastumeelsem, sellest tuleb läbi minna ning teha omad järeldused. Eluteed on erinevad, kellel kergem, kellel raskem, ometi on oluline ära tunda ja lahti mõtestada, miks minuga nii juhtus ning mida ma peaksin teisiti tegema või oleksin võinud teha. Õnneks on emad/ isad  tänapäeval avatud suhtlemisele ning lastega vestlemine on täiesti normaalne tegevus. Vestlustes saab last suunata analüüsima oma tegevust, mitte hinnanguid andma. Just see on võti tasakaalus ühiskonna loomisel.

Soovin, et tänased emad/ isad  oskaksid oma lapsi suunata õigele rajale, vaatamata sellele, et ahvatlusi on järjest enam. Sisimas on iga laps nagu puhas särav kristall, mida ema / isa oma leebel moel lihvida aitavad. Võtmesõna kõige selle juures on ARMASTUS. Anna oma lapsele läbi armastuse see turvatunne, et ta on siia ilma oodatud, et ta on hoitud, kaitstud, armastatud. Armastus võidab maailma, on keegi tähtis inimene öelnud ja NII SEE ON!