Järg jutustusele: “Sinu elu illusioon”

Järg jutustusele: „ Sinu elu illusioon“

Kui meie sisemine sõdalane kaitseb lisaks iseenda piiridele ka laiemalt ühiskonda ja loodust, siis järgmine arhetüüp meie sees on Hoolitseja, kes on fokusseeritud peaasjalikult oma laste kasvatamisele, nende suunamisele ning nende eest hoolitsemisele maksku mis maksab. Hoolitseja võib oma ülihoolitsuses märkamatult sattuda märtrirolli. Nende jaoks on hoolimine enda väärtustamise kõrgeim vorm. Siiski on oht andmise-saamise tasakaalu rikkuda, mille tagajärjeks on valu. Sageli satuvad noored emad hoolitseja rolli enne, kui nad on oma teekonna  läbinud, mistõttu on oht võtta ohvriroll. Nad ei saa aru, mis toimub ja kus on piirid. Enesehaletsus matab kõik enda alla ning väljapääsu ei paista kusagilt. Noored isad, kes pole omaks võtnud hoolitseja arhetüüpi võivad tunda end ahistatuna, kuna nad ei ole veel valmis olema oma pere toitja, temas puudub see jahimees, kes on võtnud vastutuse pere toitmise eest. Noor mees ei pruugi osata pere eest hoolitseda eriti siis, kui tema lapsepõlves hoolitses laste eest põhiliselt ema. Teemasid on seinast seina ning siinkohal tasuks meeles pidada, et vigade  otsimise kõrval on oluline iga indiviidi maapeale kehastumise põhjus. Oleme ju tulnud siia midagi õppima ja kogema ning tihti on just lapsed need, kes meid õpetavad.

Hoolitseja on seotud nii naiseliku kui meheliku poolega ning mehed, kes hoolitsejat endas ei tunnista, võivad hilisemas elus otsida naises just emalikku hoolitsust, mistõttu neist saavad memmekad ning mõnes mõttes mehed, kes ei soovi naisest aru saada vaid ootavad jäägitut pühendumist enda soovide täitmisele. Naised jälle, kes ei ole ülesse leidnud oma hoolitseja  arhetüüpi võivad  hakata sallimatult käituma meestega, kellest nad sõltuvad.

Hoolitseja roll ei ole läbinisti positiivne. Me kõik oleme tunnetanud elus, kuidas ülehoolitsus meid lämmatab. Kindlasti on lapsepõlvest tuttav selline hoolitsev ema, kes maiusega  sinu halba tuju püüdis hajutada või siis asjadega meelitada. Kindlasti on tuttav mõne sõbra-sõbranna käitumine, kes justkui oma ülehoolitsuses püüab Sinu elu elama hakata. Selline käitumine pigem tõukab kui tõmbab. Meie sisemine laps, kes on jäädavalt meiega, juhib meid igal sammul, seega siin tasub tähele panna oma tunnet sellise hoolitsuse juures ning kehtestada oma piirid. Lapsena Sa seda ei osanud, küll aga praegu. Kui me ei suuda Hoolitsejat oma sisemuses tunnistada ning omaks võtta, jääme sõltuvusse teiste abist ja toetusest.

Kõik need neli arhetüüpi, kellest eelnevalt on juttu olnud: Süütu, Orb, Sõdalane ja Hoolitseja, on olulised Sinu teekonnal iseendani. Nad aitavad Sul avastada oma nõrkused ja tugevused, toovad Sind läbi igast olukorrast, kuhu eluteel satud ja aitab teha õigeid valikuid. Nüüd saad küsida, et miks siis vahel üldse ei vea ja miks elu veeretab mu teele igasuguseid takistusi. Ikka selle jaoks, et teeksid õigeid valikuid läbi oma sisemise tunnetuse. Me kasvame takistusi ületades ning neid lahti mõtestades. Vahel tuleb mõistmine tagantjärele aga mis sellest! Oluline ongi taipamine ja sellest hetkest algab tervenemine.

Järgneb ……

Lk.3