Juhused elus või siis mitte
Juhused elus või siis mitte
On esmaspäev, tööpäev äsja lõppenud. Liiklus on rahutu, keegi kiirustab koju, keegi lasteaeda, keegi kaubanduskeskusesse. Kõigil on kiire. Ilm on sügise alguse päevale kohane, piisavalt karge, kuid vihmata. Suundume keset seda liikluse rahutust Pärnamäele, soovides korrastada meie esivanemate rahupaika enne talve tulekut. Loomulikult ei ole sellel kellaajal seal kedagi. Vaikus ümbritseb meid, sõbralik vaikus. Teeme vaikides oma tegemisi, istutame kanarbiku. Rehitseme haua ning puhastame äärekivid. Olime toonud rahupaigale uue pingi ning nüüd töö valmides, istume pingile, et imetleda oma kätetööd ning arutleda selle üle, kuidas seda hauaplatsi paremini kujundada.
Ootamatult kostab jõuline automüra ning keegi sõidab haudadevahelisel teel autoga. Me mõlemad mõtleme ühtemoodi, et kuidas ikka sobib sellises kohas autoga sõita. Masin seisatab, teeb pöörde ning hakkab tagurdama ikka endiselt mööda kalmistu siseteed. Ootamatult kostab tugev pauk. Jääb mulje, et auto on sõitnud kusagile vastu. Minul käib peast läbi mõte, et näed, hauarahu pole ikka viisakas rikkuda. Autost väljub väga kõhn noormees, juuksed pealaele patsikummiga kokku tõmmatud ja vaatab oma autot ning hõikab meile: „ Uskumatu, aga autol pole viga midagi!“. Läheme uudistama. Selgub, et noormees teeb kalmistul tööd, just hauaplatside kujundamisel vastavalt tellija soovile. Tohoo, mõtlen, just äsja me sellest ju rääkisime!?. Nojah, küllap ongi nii, et küsi ja sulle antakse, kuid miks just sellise pauguga?. Noormees osutub väga jutukaks ning lühikese aja jooksul suudab ta jutustada peaaegu, et kogu oma eluloo. Selgub tõsiasi, et mõned kuud tagasi on ta läbinud raske operatsiooni. kus tal eemaldati kasvaja ning ilmselgelt vajab ta hingelist toetust . Kummaline selle kõige juures on lugu selle kiviga, mis oli umbes kahe autorehvi suurune ning oma pesast välja tõstetud. Nagu eelpool mainitud sai, oli auto korras, seega jääb mulje, et see lugu ei juhtunud niisama vaid mingid nähtamatud jõud tõstsid ülesse nii auto kui kivi, selleks, et meie kohtuda – vestelda saaks. Müstika! Juba jõuab ta rääkida nõidade ning ravitsejate juures käimisest seega ilmselgelt on ta vaimne inimene. Lõpuks uurin tema käest, et kas ta on kuulnud midagi Holistika Instituudist. Loomulikult mitte. Ta läheb silmnähtavalt õhevile, nii talle kui meile tundub, et meie kohtumine oli ette määratud, see polnud juhus. Meie saime kontakti, et kevadel hauaplatsi korrastada ning noormees sai kontakti, kuidas ennast leida ja arendada. Ta sai meie kohtumisest silmnähtavalt energiat juurde, lootust, et ta saab oma elu korda ning leiab OMA TEE. Ta salvestas koheselt info oma telefoni ning olen üsna veendunud, et ta luges meie instituudi lehekülge veel samal õhtul.
Kummaline ja müstiline kohtumine kalmistu vaikuses andis piisavalt palju mõtteainet. Loomulikult oli meil vastastikku ääretult hea meel, et saime kuidagi kasulikud olla. Oli see juhus või siis mitte kuidas me kohtusime, ometi jääb mulje, et mingid nähtamatud jõud juhivad meid õigesse kohta selleks, et kohtuda saaks õiged inimesed. Tegelikult oli ju nii, et tahtsin pühapäeval kalmistule minna, kuid meil ei klappinud ajad, seepärast leppisime kokku minna esmaspäeval peale tööd. Kas märgid? Elu on ikka täis üllatusi. Meenub veel üks vana lugu seoses märkidega. Tollel ajal veel maal elades hakkasin kodust välja sõitma ning olin üllatunud, et linnuparv püüdis mind justkui takistada kodust lahkumast. Nad lendasid mu auto esiklaasi ees ning ma ei mõistnud, mis toimub. Lahkusin siiski, kuid mõne tunni pärast sain telefonikõne, et meie saun põleb. Kuidas see täpselt põlema läks on tegelikult veel tänaseni asjaosaliste teada jäänud ning teame ju, et mõned olukorrad võivadki saladuseks jääda. Siiski püüdsid linnukesed tollel kaugel päeval mulle selgelt märku anda, et ära lahku kodust!. Siis ma ei mõistnud veel märkide keelt, nüüd olen märksa tähelepanelikum.
Hiljuti oma lapselapse jutustusest märkasin samuti märkide keelt, kuidas Universum püüdis noori sauna kütmisest eemale hoida teatud olukorra loomisega, kuid kahjuks nad eirasid neid märke või lihtsalt ei osanud märgata ja õnnetus oligi käes. Kui palju meelehärmi, närvide kulu, vanade haavade lahtikäristamist ning võimalik, et süütunnetki. Universum oma vibratsioonidega suunab meid alati õiges suunas, iseasi, kas meie seda keelt mõistame.
Olgem siis tähelepanelikud oma tegevustes ning peale mõistuse, küsi ka südame käest, kui otsuse langetamine õiglast vastust nõuab. Märgakem märke! Me oleme Loodusega üks ja kui meie vibratsioon ühtib Universumi omaga, viib tulemus meid KÕIGI VÕIMALUSTE VÄLJALE.
