Lapsepõlvemälestus
Miks asjad lähevad valesti, kui ma olen teinud kõik õigesti?
On kaunis suvepäev. Kaks linnalast, mina ja minu vend oleme Pärnus oma isa juures. Millegipärast töötab ja elab isa Pärnus ja meie emaga elame Tallinnas. Sügis – talvisel perioodil käib isa nädalavahetustel kodus, suvel on aga teisiti, hoopis meie emaga tuleme isa juurde. Meie vennaga veel koolis ei käi ja suvel naudime maal olemist. Ema tegeleb väikese aiaga, kus kasvavad maasikad. Vahel toob ta sealt kohe suure kausitäie marju, kui mõnus! Linnalastel on maal palju põnevat, vähemalt minu jaoks. Peaaegu igal perel on koerad – kassid, kuked – kanad, armsad suuresilmalised vasikad, lehmad ja hobused, kes on veidi hirmuäratavad oma suuruse poolest ja palju, palju muud. Kõige tähtsam minu jaoks on vabaduse tunne. Ärkad hommikul, paned riidesse, sööd kõhu täis ja õue. Väljas on vabadus, värske õhk, palju lapsi, jõekäär, kus ujumas käia, viljapõllud, kus joosta ei tohtinud aga me tegime seda siiski, vahel harva, salaja. Mul on suur sõber Nelli. Ta oli küla koer ja otseselt vist polegi kellegi oma. Saan temaga hästi läbi ning hiljem, kui suuremana iseseisvalt Pärnusse isa juurde sõitsin, tuli ta mulle alati vastu. Nii armas. Ma olengi rohkem koera inimene. Hilisemas elus oli mul njuufoundlandi koer Rambo, kes oli mulle täielik hingesugulane. Me mõistsime teineteist pilgust. Aga nüüd tagasi sellesse suvepäeva Pärnus.
Mängisin koos venna ja teiste külalastega liivakastis, osa lapsi kiikus. Seal oli selline suur, kõrge kiige, millega täiskasvanud mehed vahel üle võlli kiikusid. Päike säras, õhk oli linnulaulu ja putukate suminat täis. Kõik oli nii rõõmus, nii rahulik ja äkki … näen silmanurgast, et mu isa tuleb mööda teed ning et ta on purjus. Kahjuks oli see olek tal üpris sagedane ning mäletan siiani seda tunnet, mis mind valdas teda nähes. Mul oli piinlik teiste ees tema pärast. Otsustasin, et ei tee väljagi, teesklen, et ei näe teda. Olukord muutus, kuna isa nõudis, et tuleksin tema juurde. Millegipärast ei meenu mulle, kus mu vend sellel hetkel oli. Mina oma lapselikus siiruses hõikasin: „Ei tule, sa oled purjus“. See mis nüüd järgnes, on siiani mällu sööbinud. Minu isa oli pikka kasvu suur tugev mees ning eriti vintis peaga üritas ennast tugeva hääle abil maksma panna. Ta kamandas mind koos endaga koju minema. Tundsin, kuidas minu jalad muutusid nii raskeks, et ei suutnud hästi kõndidagi. Käsku tuli täita ja nii ma läksin … Kodus ootas mind kõva keretäis. Olin segaduses ja hirmul. Mida ma valesti tegin? Ütlesin ju seda, mis oli tõsi, mitte midagi ülearust! Olin kohutavalt solvunud ning minu jaoks oli keretäis alandav. Olin vihane ja trotsi täis, peas tiirles igasuguseid koledaid mõtteid. Sellest vahejuhtumist ja mitte ainult, sai alguse minu teistmoodi suhtumine purjus meestesse.
Praegu, täiskasvanuna, emana, vanaemana ja holistise regressiooni terapeudina saan suurepäraselt aru, mis toimus. Minu vanemaid oli kasvatatud stiilis: „ Laps räägib siis, kui kana pissib“ ning kahtlemata ootas minu isa minult sedasama. Kahjuks ei tundnud isa oma laste hingeelu eriti hästi tolleaegse elukorralduse tõttu, kuna nägime teda vaid nädalavahetustel. Sellel ajal ei räägitud asju selgeks vaid tehti seda jõuga, kurb! Loomulikult olen selle kõik andestanud, kuid näib, et mitte unustanud. Olen muutnud suhtumist sellesse olukorda ning see ongi kõige tähtsam. Mulle on selgeks saanud, miks ta napsitas ning miks tema elu lapsevanemana selliseks kujunes. Olgu nad koos emaga rahus seal, kus nende hinged iganes hetkel viibivad, meil kõigil on oma tee käia, kellel sirgem, kellel käänulisem. Küllap oli minul endal seda õppetundi vaja, et olla oma lastele teistsugune lapsevanem. Usun ja tunnen, et olengi. Kindlasti ei olnud ma seda kohe alguses, kuid ma kasvasin selleks ning nüüd võin julgelt öelda, et olen oma lastele sõber ja teejuht. Kõige tähtsam elus on rääkimine. Sõnad on need, mis tasandavad, selgitavad ja muudavad. Oluline, et ennast väljendades oled rahulik ning räägid südame häälega. Rääkimata lood on nagu kivikesed, mis tasahilju kogunevad ning nende raskus võib aegamööda koormavaks saada. Seega rääkige, väljendage ennast ning pole vaja mõelda teise eest, kui Sa ei tea kogu tõde.
