Leina müsteerium
Mis on surm? On see lõpp või hoopis algus? Kas leina saame siduda ainult füüsilise surmaga või on see midagi hoopis enamat? Mis toimub meie kehaga, kui meis on lein? Kuidas meie keha tunnetab emotsionaalset surma? Mis üldse on surm?
Kuidas nimetada neid igapäevaseid, igas ilmakaares toimuvaid/ juhtuvaid emotsionaalseid sündmusi nagu lahutus, peretüli, lemmiklooma surm, õnnetusjuhtum, puudega lapse sünd, koondamine, lähedase kaotus, tervise kaotus, laste täiskasvanuks saamine jne. See kõik on millestki/kellestki ilmajäämine, millegi/kellegi kaotus, midagi/ kedagi, mida oleme alati ehedalt kujutanud enda juurde kuuluvaks. Järsku seda enam ei ole või on see muutunud või erineb sellest, mida oma kujutluses endale lõime. Kuidas edasi? Millised on tunded, mida kogeme? Kindlasti kahjutunne, kaotusevalu, pettumus, hüljatuse tunne, kindlasti ärevus, hirm ja palju muud. Seda kõike saab kokkuvõtvalt nimetada leinaks ning iga indiviid kogeb leina erinevalt. Meie keha on suurepärane indikaator, andmaks teada meie olukorrast. Märka, mida Sinu keha Sulle rääkida tahab!
Abielulahutuse korral leiname seda olukorda, mis oli enne. Oli turvaline, kõik oli igapäevaselt paika pandud, elu kulges rahulikult/rahuldavalt. Nüüd, olles maha jäetud, tunned endas jõuetust, kindlasti viha, solvumist ja peas vasardavat küsimust: „Miks see minuga juhtus?“
Kui jälgid oma keha, saad aru, et Sa ei hinga korrapäraselt, sul on kõhus õõnes tunne. Kui Sa sellises olukorras viibid pikemat aega, on Sinu keha väga kurb. Kuidas teada, kas oled ikka veel leinas oma purunenud suhte pärast? Tea, et kui Sa oma lahutatud abikaasast või elukaaslasest pidevalt räägid, kas halba või siis head, ei ole Sa oma leina ära leinanud. Igasugune terviserike, eriti tsüstid ja kasvajad on kivistunud leina tagajärg.
Näiteks töökoha kaotus: oletame, et Sind vallandati. Kindlasti mõjus see teade šokina. Keha kivistus, veri valgus jalgadesse, justkui kivid oleksid jalgade asemele. Hingamine peatus, hirm tuleviku ees, solvumine, viha. Täiesti suur must auk.
Milline lein on selle situatsiooni saatjaks? Lein mugavustsooni järele. Kõik oli kontrolli all, maksud, kulutused, kõik oli täpselt välja arvestatud. Kuidas nüüd maksta pangale maja/korteri laen, kuidas maksta söögi eest jne. See on katastroof! Mida teised minust arvavad? Keha reageerib leinale väga individuaalselt. Keegi kapseldub endasse, keegi süüdistab kõiki teisi juhtunus, keegi otsib süüd iseendast.
Kõigepealt tuleb taastada rahulik hingamine ning endale teadvustada, et ka kõige hullemast olukorrast on väljapääs.
Tihti liigume mugavustsoonis ning ei kujuta ettegi, mis juhtub, kui elutee meid sealt kõrvale lükkab. Meie raskused on vaid õppetunnid ning kui ühest ei piisa, antakse veel ja veel, kuni ära õpid, milleks siia sündisid.
Tuleb tõusta ja edasi liikuda, otsida abi, et võimalikult kiiresti leinaprotsess läbida. Siinjuures leiad abi holistilisest teraapiast või leinanõustaja juurest.
Igaüks elab leina läbi erinevalt, väga paljus on siin kaasa rääkimas lapsepõlves kogetu. On inimesi, kes leinas olles soovivad jagada, rääkida. See on suurepärane. Nii vabaneb inimene kiiremini oma leinakoormast ning naaseb oma tavalise elu juurde.
Osa inimesi aga varjuvad leinas olles ning on meelsamini üksi. Sellises olukorras ollakse enda mõtetega üksi ning meie aju võib meile ette sööta mida iganes, mis on sarnane meie eelnevate kogemustega. Tekkida võib enda süüdistamine või haletsus. Tundub arusaamatuna, miks see kõik juhtus ja miks minuga! Häbitunne ei luba suhelda, eriti neil, keda on lapsena kasvatatud range kontrolli all. Midagi on ju halvasti ning kui on halvasti, oled Sina selles süüdi. Sellest ka omaette olemine, põgenemine. Leinaja võib otsida lohutust suitsust, alkoholist, muudest meelemürkidest. Kindlasti see annabki hetkelise leevenduse, kuid edasi algab allakäigu trepp, enda hävitamine.
Lähedased ei oska käituda leinas inimesega, kuna kardavad veel rohkem haiget teha. Pole olemas universaalset käitumismustrit leina olukorras. Me kõik oleme erilised, ainulaadsed, seega reageerime samuti erinevalt.
Väga suur lein tekib puudega lapse sünni korral. See sõna puudega on kuidagi karm ja alandav, kuid paremat pole veel välja mõeldud. Iga ema ja isa ootavad oma IME sündimist. Kõik näitajad on korras, sünnitus loomulik ning väiksekese sünd paneb liigutuspisarad voolama. Siis aga toimub midagi, mis tundub katastroofina. Arst ütleb diagnoosi ja Sa kuued seda nagu läbi udu, nagu surmaotsust. Kuidas nii!? Mis läks valesti? Su mõistus keeldub kuuldut aktsepteerimast ning peas keerlevad tuhanded mõtted. Otsid väljapääsu/lahendust. Miks minuga/meiega see juhtus, kuidas edasi? Sind/teid vallutab lein justkui kaotatud terve lapse näol. Miks, miks, miks küsid endalt tuhandeid kordi ning ei suuda mõista, leppida veel vähem. Kaasnevad iseenda/teiste süüdistamised, sest keegi ju peab süüdi olema. Tekib enesehaletsus, jõuetus, ohvriroll. Kuidas leida väljapääs? Tegelikult on leinajate ring iga leinaga palju suurem, kõik lähedased võtavad sellest osa. Kõik õed – vennad, vanavanemad, lähedased tuttavad elavad seda läbi omamoodi.
Aja möödudes, parimal juhul leinanõustaja või holistilise terapeudi abiga, taipad, et tuleb tegutseda, edasi liikuda. Tuleb võtta juhtunut kui õppetundi ja anda sellele olukorrale enda poolt parim lahendus, uskudes, et Universum toetab Sind. Kindlas usus ning otsusekindlalt tegutsedes annad Sa olukorrale endast parima ning märkad, et Sa saad hakkama! Kellelegi ei anta rohkem kanda, kui ta kanda jõuab. See lause on ilmselt kõigile tuttav. Ja nii see on.
Leinamata lein elab meie see pikki aastaid oma elu ning see võib käivituda hoopis mõne peretuttava leinaga seoses. Järsku saab nii mõnigi elusituatsioon uue tähenduse või vastupidi, tekib paaniline hirm oma lähedaste pärast.
Meil kõigil on käia oma rada, oma tee, mille oleme ise kas teadlikult või alateadlikult valinud. Oluline on siinjuures eesmärk/siht. Ja mitte ainult! Ka eesmärgi poole on mõistlik liikuda teadlikult ning kui tunned, et enda jõust jääb puudu, siis küsi abi.
Ülimalt keeruline on ka lemmiklooma surm. Ta on olnud kui pereliige pikki aastaid ning nüüd teda enam pole. Sulle meenuvad ikka ja jälle need korrad, kui temaga oli koos nii nii mõnus ja kuidas ta Sind mõistis ning armastas – tingimusteta. Tühi koht Sinu elus on valus. Pole teda, kes Sulle vastu jooksis, tervitas, omal armsal moel, kes Sulle sülle puges või mängima kutsus. Sa leinad seda olukorda, mis oli enne, kui ta oli Su kõrval. See oli nii enesestmõistetav, ta kuulus Sinu juurde. Nüüd on tühik, must auk, põhjatu tühjus, tardumus jne. Ikka ja jälle palun siinjuures märgata oma keha ja hingamist. Hingamine on ülitähtis. Teeb ju beebigi esimesena hingetõmbe ja seejärel häälitsuse. Seega hoolitse oma keha eest, ära keela talle õhku.
Palju räägitakse lapsepõlvetraumadest, et vanemad tegid seda või teist valesti. Ja, loomulikult! Ka meie vanemad on omakorda saanud erinevad õppetunnid oma elus ning lapsevanemaks ju ei sünnita, selleks kasvatakse koos oma lastega. Hirm, et ma võin midagi valesti teha ei vii kusagile, pigem rääkimine ning oma vigade tunnistamine. Igaühel on omamoodi õigus ning seetõttu on mõistlik rääkida, läbi arutada, miks üks või teine olukord sellise emotsiooni tõi ja millisest ajast see pärineb. Kas see üldse on Sinu emotsioon, või pärineb see ajast, kui ema Sind kandis?
Kuidas on lapsepõlvetraumad seotud leinaga? Katki läinud või kaotatud lemmik – mänguasi, põhjuseta riielda saamine, süüdistamine jne. Lapse maailm areneb iga päevaga, iga tunniga, iga minutiga. Ta kogub endasse järjest enam teadmisi, kogemusi, emotsioone. Loomulikult soovime me kõik, et meie lapsed kasvaksid tublideks, töökateks ja edukateks, kuid kas me küsime ka lapse käest, mida tema tahab? Räägi oma lapsega, ka siis, kui ta veel rääkida ei oska. Selgita ka siis talle, miks Sa käitusid just nii, nagu Sa käitusid, vältimaks edaspidiseid hingehaavu ja leina. Üksmeel ja rahu on see, mis viib edasi. Igaühel on ju oma tee käia ning eksimused siin teel on õppetunnid. Püüa märgata oma keha, tema annab Sulle märku, kui oled eksiteel.
Hooli iseendast ja oma lähedastest!
